Müüdimurdjad : NYC

New York on kahe päevaga murdnud päris mitu müüti, mis mind kui esmakordselt üle lombi piilujat seni on närinud.

a) Manhattanil pole mõtet autoga jamada - liiklus on hull ja parkida ei saa. Jama! Saab parkida igale poole, tänavatel on ruumi küllaga. Muideks, jääb mulje, et Manhattanil pole keskmine auto juhtimise tehniline tase just kiita - kõik on rohkem signaali abil suhtlemise peal väljas.

b) Ameeriklased on sõbralikud, sest nad naeratavad kogu aeg. Tegelikult tundub, et selle tardunud naeratuse taga laiutab ükskõiksus.

c) Ameeriklased on ükskõiksed. Ok, on jah, aga nad vähemalt naeratavad sinna kõrvale. Euroopa suurlinnades ollakse niisama üskõiksed.

d) Ameeriklased on paksud. Manhattani põhjal tundub, et see on vale. Ok, ameerikas on palju pakse - ikka vale. Ma pean tunnistama, et ma pole näinud mitte rohkem ülekaalulisi inimesi NYC'is ringi patseerimas kui näiteks Barcelonas, Stockholmis, Londonis või minu poolest Viljandis.

e) Ameerikas makstakse tshekkidega, mis on panganduse lagi, nii et varu heaga suaraha. Nojah, see on ehk minu enda limiteeritud ettekujutuse vili, aga ma siiralt ootasin, et kaardiga maksmine saab mingites kohtades probleem olema. Vale!

f) Iga nurga peal on McDonald's. Vale! Ma olen kahe päevase ringi kihutamise jooksul näinud täpselt kahte McDonalds'it, küll aga kümme korda sama palju Starbucks'e ja kolmkümmend korda sama palju Deli'sid.

Need viimased on mõnusad asutused. Loivad hommikul 8 ajal hotellist välja - valid viiest-kuuest paarikümne sammu kaugusel asuvast Deli'st meelepärase välja. Räägid kusagilt Punjabist pärit peremehega leti taga törtsu majanduskrahhi juttu, võtad kohvi ja kaks kalkunivõileiba kaasa. Nurga pealt krabad New York Times'i ja magavale abikaasle lille. Siis viskad kampsunit kandvat chiuauat jalutavale Mehhiko senjoriitale viis ja longid tagasi hotelli.

Kokkuvõte esimeste päevade põhjal - ma võiks siin linnas vabalt elada. Viispluss.