Peavoolu asjad ja kohustuslikud naudingud

Tutvumisel kui protsessil on mitmeid õndsaid ja mitmeid vähem õndsaid faase. Esiteks pistad sa võõrale inimesele käe pihku ja saad teada tema nime - kõik on õnnelikud, vahivad üksteisele otsa ja räägivad teemal kuidas Eestis on ikka väga külm võrreldes New Mexico'ga.

Natukese aja pärast oled sa samade inimestega koos juba mõned asjad korda saatnud ja saad nendest rääkida. Kõik räägivad koolist, kiruvad moepärast, et õppima peab palju - ikka veel on õnnelikud.

Veel natukesema aja pärast tunned sa ühte ja teist kodanikku juba niipalju, et öelda: see või teine asi on väga temalik. Hakatakse juurdlema, miks üks või teine inimene mõnda asja teeb ja mõnda jälle väga harva.

Siis tuleb hakata küsimustele vastama ja asju, mida sa arvasid, et enam kunagi kõva häälega põhjendama ei pea, jälle uuele audientsile kordama.

No ma siis vaidlesingi eile ühe Ungari tüdrukuga juba tuttavatel teemadel ja tundsin, kuidas energia minust nii kiiresti välja jooksis, et kõrvus oli väikest kohinat tunda.

Minule seostub õhtul välja minek kohtadega, milles ma kuulen iseenda mõtteid, mulle meeldib inimestega, keda ma kohtan, õlleklaasi taga juttu rääkida, piljardit mängida, rokki kuulata ja lolle nalju teha. Ma olen rohkem pubi-inimene.

Sina eelistad minna kohta, kus pole võimalik rahvarohkuse tõttu ennast ringi keerata ega riidehoiuni trügida, mitte kuulda oma mõtteid ja jope seljas techno najal viis tundi sõnatult liigutada. Sina oled rohkem ööklubi-inimene.

No mine võta nüüd kinni, kumb meist ägedam on.

Aamen