Emake loodus

Meil on siin peale Mehhiklaste liikvel ka üsna palju Kolumblasi, kellest üks on minu absoluutne lemmik.

Ta on väga tubli ja teeb piinliku kohusetundega kõiki Kolumbia poiste kohustuslikke asju. Juuksed on alati pealaele Beckhamiks aetud või siis sama hulga geeliga liibuvalt üle pea kammitud, püksid on alati lohakalt kulunud, seljas on alati väga liibuv t-särk avara dekolteega, põsemusitab alati kolm korda iga kohatud tüdrukut, ülejäänutele hõikab alati - oo senjorita. Kui kusagilt kogemata muusikat kostma hakkab, teeb alati paar puusanõksuga salsasammu...

...no midagi ei ole ette heita - mees annab endast iga päev maksimumi ja kompromisse ei tunne.

Just sellepärast on ikka ilge Looja poolne nöökimine, et talle kõike eelnevat arvestades on antud kaheksa-aastase poisikluti näojooned, pikkust mitte kriipsugi üle meeter-viiekümne ja martlaarilikult susisev lohakas "s". Ma arvasin, et ta on kellegi väike vend, kui esimest korda nägin.

Peaaegu tahaks, et ma saaks ka minutiks naine olla ja loozikohalt vaadata kuidas ta oma püüdliku mesimagusa how are you-ga juttu alustab, endal silmad läigivad.

Eemalt vaadates pole sugugi nii lõbus... või noh... on küll.