Aga tegelikult ei muuda see midagi

Mulle meeldib Eestis ja tööl tagasi olla - ei ole üldse vana ja igav vaid siinsed tegemised oleks nagu uue hingamise saanud.

Lisaks sellele sai mu klõpsulugejal 1000 täis - kui ma selle lehe allnurka panin, keerasin sada ette, et umbes kajastada seda, mis ma arvasin, et tol korral võiks täis olla. Ise olen ka ikka siin ringi asjatanud, aga ümar number igatahes.

Muusikafilosoofiast täna nii palju, et miks mõned bändid kirjutavad oma laulud positiivsetest asjadest ja teised negatiivsetest. Olgu nad hea või halva tasemega, aga selge on see, et pooled kirjutavad armastusest ja teised samas kontekstis lahutustest. Inimeste psühholoogias kinni vist - üks on ikka bluesimees ja teine kirjutab keksivaid mazurkasid.

a) sattusin just Ice Creami estmusic lehele, kust lugesin nende viimase plaadi laulude pealkirju. Pole siis ime, et pooli kolmeteist-aastaseid vaevab depressioon ja nad teevad rohkem suitsu kui Kohila paberivabrik.

b) Sellele vastukaaluks sain vennalt J.M.K.E. viimase albumi (Planeet) ja kuulasin seal laulu "Pohui, pohui." see oli jälle tasakaalustavalt optimistlik.