Münchausenismist, blogidest ja valgest ülikonnast

Täna on selline mõtisklemise päev olnud. Nagu kõik päevad, sai see alguse sellele eelnenud õhtust ja sellele omakorda järgnenud ööst.

Eile sõitsin linna mööda ringi ilmse alateadvusliku sooviga lüüa ebapraktilisel otstarbel laiaks mingi n hunnik raha. Jõudsin ühte kohalikku superpoodi ja kuna mul oli mingine tööalane kohtumine olnud (selle kohtumise tähtsust illustreerib fakt, et ma ei mäletanud õhtul, kellega ma kohtusin ja millest me rääkisime), siis ma olin eriti ametlikult riides. Ühesõnaga oluorra väljapeetuse vaimus täitsin oma ammuse tarbimisunelma ja ostsin endale heleda ülikonna.

Koju minnes hakkasin siis mõtlema kus sellistega käiakse. Leidsin, et ega mul enne järgmist suve sellega polegi kuhugi minna, sest talvel ei ole valgete ülikondade hooaeg... kui just kujutletava vaenlase tule all eesliini kaevikute vahel ei rooma :)

Igatahes siit sai alguse minu mõttelend, millele andsid madalmaade hõngu kolm Grolsch'i, mille ma konsumeerisin, mängides malet Liz'iga. Liz on kena virtuaalne tütarlaps minu Chessmaster 9000 programmist, kes töötab mingis moebutiigis ja mängib sigahästi malet. Ma olen teda korra võitnud ja tema mind 5 korda (viimati kulus selleks alla kahekümne käigu).

Täna avastasin siis ennast raamatukogu filosoofiariiulitelt sirvimas erinevate tegelaste raamatuid, mis asendaks minu Immanuel Kanti "Practical philosophy"-t (sellest läbi närimiseks peab olema natuke rohkme omadega krussis kui mina kunagi olema saan) ja lugemas erinevaid blogisid.

Blogid on huvitav reaalsuse peegeldus kui neid hulgim sirvida, komistad mõnikord isegi tuttavate inimeste sisekaemustele. Palju erinevaid inimesi ja palju erinevaid ellusuhtumisi. Filosoofiliselt väga huvitav materjal.

Ühest blogist leidsin väga õpetliku tarkusetera by Schopenhauer: Köögiriistadest ohtlikuimaks loetakse reeglina teravaid nuge. Alateadlik hirm nimetatud esemete vastu projitseerib kuvandi ühiskondlike suhete haprusest ning indiviidi kui fragmendi haavatavusest bilateraalse keskkonnataju kontekstis. Just selliseid praktilisi igapäevaseid hoiatusi ja nõuandeid oleme me juba ammu oodanud.

Teises blogist leidsin väga huvitava teooria, millega ma absoluutselt samastuda suudaks - münchausenismist lugege aga juba ise...

Lõpetuseks niipalju, et praegu lähen veini jooma, siis 20. sajandi Hispaania flamencokitarri guru kontserti kuulama, siis mingite Tallinna haldustudengitega tutvuma, siis Tallinna kluppi kah veel kui just peab.

Elu läheb ülesmäge...