Frenzy orange snuggle-candy

Leidsin Seth Godini blogist viite väga huvitavale kokkuvõttele ühest läbi viidud uurimusest.

Uurimus ise vaatab psühholoogilisi tagamaid, kas ja miks lähevad tarbijale paremini peale nn. off-beat nimed nagu "Party yellow" või "Chinatown cookies". Iseenesest ei ole ju kollasel mitte mingit erilist pistmist pidudega ja küpsistes pole grammigi idamaiseid komponente.

Situatsioon on analoogne sellele kui sa küsid minu käest: "Ega sa ei tea, kus mu raamat on?" ja mina vastan: "Kirjutuslaua peal on mu kott." Minu vastus on iseenesest täiesti ebaloogiline, aga kuna pole põhjust, miks ma peaksin sulle ütlema täiesti seosetu lause, hakkad sa ise neid seoseid looma ja eeldad, et sinu raamat on selle koti sees.

Sama lugu on toodetega - kuna tootja pakub sulle Elevandi kohvi või Päikesetõusu kummikuid, eeldad sa kohe, et need asjad on kuidagi tootega seotud. Kas leiutab alateadvus ise mingi seose või siis tekib niisama huvi osta tassi seda kohvi ning omal käel järgi proovida, mis sel kohvil siis ikkagi elevandiga pistmist on.

Kõik see aitab aga toote ümber oma lugu tekitada, mis on kodanik Godini turundusvaadete kohaselt kui mitte olulisim, siis vähemalt üks peamisi edufaktoreid.

Jutt jumala õige.