Klienditeenindusest ja m-maksest

Kiirustasin täna Tallinnast kohtumiselt Balti jaama ja jõudsin viimasel minutil rongile. Sularaha unustasin ATMist võtta ja ega ausalt öeldes ei olnud selleks ka vajalikul hulgal minuteid rongi väljumiseni jäänud.

Kui siis enne Tartusse jõudmist viisakas vagunisaatja-onu tasakesi piletiraha koguma hakkas, kraamisin oma telefoni välja ja avaldasin soovi mobiilimaksta – võimalus, mis uksel vastava kleepsuga vaguni uksel välja on pakutud. Onu tegi pika näo ja tunnistas, et tal on kaupmehekoodiga paber koju jäänud. Mina jälle tunnistasin, et vaevalt rahakotti jäänud viiekümnekast piisab.

Püüdsin Tartu piiril veel pangaülekannet teha, aga kuna rongi internetiühendus on piisavalt aeglane, ei tulnud sellest miskit. Hakkasin siis jälgi ajama, kustkohast ma selle nende kaupmehekoodi leida võiksin. Huvitaval kombel ei suutnud seda Pankade Kaardikeskuse kodulehelt leida. Sellest mõte:

a)väga halb idee on luua lahendus, kus kaupmehekood on igal kaupmehel A4 paberi peale trükitud ja kui see ära kaob, ongi paanika. Tahaks saada neid koode sms teel või siis vähemalt veebist lihtsasti tellida või üles leida.

Kuna olukord oli kohapeal lahendamatu, aga mina sõidan igal nädalal 2-3 korda sama rongiga Tallinnast ja Tartusse ja tagasi, pilgutas onu mulle silma ja lubas arveldamise jätta järgmiseks korraks, kui ma nende rongiga sõidan. Olin supermeeldivalt üllatunud. Sellest mõte:

b)super klienditeenindus ja äärmuslik paindlikkus ei ole sugugi võimalik vaid väikestes firmades vaid ka raudteetranspordis ning samuti ei ole see vaid noorte ja kurguauguni täis koolitatud tipptöötajate pärusmaa – need vagunisaatjad annavad valdavale osale tegelastest silmad ette.