Leiutaja ja laiutaja
Kas teil ei ole nii, et mõnikord kellegi juttu kuulates või lugedes torkab pähe terav valu, mille tekitab mõni eriti rumal mõte, mis parasjagu silma-kõrva hakkas? Minul täna oli.
Eesti ühel tuntumal teadlasel, akadeemik Endel Lippmaal on sünnipäev ja Postimees on sel puhul temaga intervjuu teinud. Endel Lippmaa on üks tasakaalukamaid inimesi, kelle alati viimase pulgani läbimõeldud seisukohti mul kunagi au kuulda on olnud. Isegi siis, kui ta veel aktiivselt poliitikas oli, tundus ta oma kollegidest tihti sügavama sisuga olevat. Seda hämmastavam on lugeda temaga tehtud intervjuust sellist lõiku:Kuidas meelitada teadust tegema noori, kellel paljudel võib olla esimene küsimus, et kas see töö on ka majanduslikult tasuv?
Kedagi pole vaja meelitada, elu paneb asjad ise paika. Paraku kaunis julmalt. Paljud praegu jutul põhinevaid erialasid õppivad noored jäävad lihtsalt ilma oma loodetud palgast, sest neid jutumehi on saanud liiga palju.
Kes on jutumehed?
Igasugused projektijuhid, kes oskavad juhtimist, aga mitte projekti sisu – neid ma põlgan. Projekti saab juhtida see, kes tõesti tunneb asja täpselt.
Kui noored näevad, et teised asjad ei vii sihile, küll nad tulevad siis teaduse juurde.
Hmm... või igasugused projektijuhid, kes oskavad juhtimist. Parandage mind kui ma eksin, aga majanduslikult ning ka puht-ühiskondlikult on uutest teaduslikest avastustest kasu vaid siis, kui need leiavad rakendust.
Kui härra Lippmaa nn."jutumehi" põlgab, siis kelle kaudu tema arvates jõuab teadmine vaakumi struktuurist näiteks meditsiini- või ükskõik millises vallas tootearenduse faasi, kus seda rakendatakse? Kes hangib toote arenduseks kapitali? Aga oota... kes üldse hankis uurimiseks vajamineva eelarve? On väga hea, kui fund-raisingu, müügiläbirääkimiste ja loovisikutest ekspertide tiimi juhtimise oskused on kõik olemas ühes isikus, kes hobikorras on võimeline ka maailmatasemel tuumafüüsikalisi teaduslikke läbimurdeid saavutama. Reaalselt on see liik aga sama haruldane nagu albiino Tasmaania hunt.
Seega - teadus, härra Lippmaa, on väga oluline ning minu sügav kummardus neile, kellel on julgust pürgida tippspetsialistiks. Inimvõimetel on aga piir ja las siis laboritele eelarveliste vahendite ja teadlaste palgaraha hankimine, tagamine, et avastused toodeteks muutuksid ning kogu tehnoloogia levitamine jääb jutumeeste hooleks - isegi kui te neid nii väga põlgate.
posted by Lauri @ neljapäev, september 15, 2005
1 comments
1 Comments:
Üle pika aja loen ja kohe seline purakas. Laseks ka sõna sekka. Kõigepealt taustast, kust usun Lipmaad tulevat:
Suurem osa teadust tehakse riiklikult finantseeritavana - s.t riik paneb paika prioriteetsed alad, mida tasub arendada, ning jagab vastavatele fondidele rahasummad. Sinna kirjutavad teadlased oma projektipakkumisi ja 'ekspertkomisjon' valib nendest välja need, mis raha saavad. Seal võib olla abiks, kui on *hea* müügimees juures, kes oskab hästi projekti kirjutada, aga enamasti otsustavad rahapaja suuruse viidatavuse indeksid ja isiklikud tutvused.
Tööstuse RD koostöös teadlastega on Eestis kahjuks pea olematu - väga vähe on firmasid, kellel on raha ja tahtmist ja kasu pikemaajalisest koostööst. Innovatiivne arendustegevus käib, suuremates fimades (HP) on oma arendusosakonnad, kuid tööstuse ja akadeemia kokkupuude on ikkagi väga nõrk.
Nüüd jutumeeste tähtsusest selles kontekstis. Jutumehed, kellest Sina räägid, on müügimehed, mitte projektijuhid. Loomulikult pole müügimehel vaja teada täpselt kõiki projekti detaile, vaid seda, mis kasu sellest on, kuidas seda saab ja kuidas ei saa rakendada jne. Ta ei ole teadusprojekti raames keskset rolli mängiv tegelane - peale võib-olla algse nõustamise ei ole tal kohta.
Teadusprojekti *juhtimine* aga eeldab asjast aru saamist. Sa saad projekti püstitada, vajaminevaid resursse hinnata, projekti osadeks jagada, tiimi liikmetele eesmärke seada, ainult siis, kui Sa saad asja sisust täielikult aru.
Teadustöö eesmärk ei ole toota kasumit. Teadust tehakse sisemisest põlemisest ning uudishimust selle vastu, kuidas maailm töötab ja kuidas seda parandada.
Mõned tulemused võivad viia spin-off firmani ja tootearenduseni, kus on väga vaja müügimeest ja projektijuhti. Kuid ka seal on vaja vähemalt nii palju arusaamist, et potentsiaalsele kliendile ei lubata valguskiirusel liikuvaid autosid ja ajas rändamist järgmiseks nädalaks. Kui on spin-off firma, siis on reeglina üsna spetsiifiline toode, ja ka seda spetsiifilist toodet tahtev klient saab aru, kui temaga tuleb rääkima inimene, kes asja ei jaga.
Usun, et mida lugupeetud akadeemik mõtles, on see, et *head* jutumehed - olgu nad siis projektijuhid, müügimehed, suhtekorraldajad vms. - on väga vajalikud ja olulised. Kui neist on aga rohkem kahju kui kasu, siis on nad häirivamad kui Barbara Streisandi nina või vuntsidega naised.
Tooks siia isikliku näite - vennal oli vaja firmale ühe konkreetse projekti kohta internetis infot jagada. Ta tellis ühelt firmalt kodulehe, temaga suhtles projektijuht.
Tegu oli paraja sitanikerdajaga. Ma usun, et ta võib olla hea motivaator ja jagada täpselt laiali oma tiimi töö, aga enne kui ta ei mõista, et ta rahuldab kliendi ärivajadust, mitte ei anna üle x rida koodi, on temaga asjade ajamine lihtsalt piin.
Oleks projektijuht süüvinud korralikult vajadustesse ja näinud kasvõi ühe sammmu sügavamale, oleks tulemus vahest olnud päris hea.
Sai natuke vahutatud - minu 2 senti müügimeestest ja projektijuhtidest.
Postita kommentaar
<< Home