Sisepõlemismootoritest

Ma olen alates üleeilsest täiesti veendunud, et on üks tüüp inimesi, kes ei saa ebaõnnestuda. Vähemalt mitte pikas perspektiivis ja laiemate eesmärkidega.

Need on inimesed, kes teevad kõiki asju sisemise kirega. Tulevad hommikul tööle ja tunnevad, et pagan, täna on puhas rõõm kõvasti rabada. Lähevad õhtul sporti tegema ja suudavad ikka sama palju energiat väljakule jätta kui teine mees, kes päev otsa miskit erilist teinud ei ole. Teavad, et asju ei tehta lihtsalt sellepärast, et kõik neid niimoodi juba tuhata aastat teinud on. Eesmärk on kogu aeg silme ees ja sees mingi enesekindlus, et nad on alati vähemalt ühe sammu võrra asjadest ees. Ma olen mõne sellise inimesega kohtunud ja iga kord jätab see sügava mulje.

Kui mitte aga kõigis asjades, siis igaühel peaks zombistumise vältimiseks olema üks asi, mida ta hingega ajab. Kui töötad kellast kellani eesmärgitult ning igasuguse eneseteostuseta, siis päästab sind see, et oled tulihingeline eestvedaja bridzhiõhtute korraldamisel. Kui sul pole ühtki arvestatavat hobi oled sa ehk eesmärgikindel karjerist või oma unistust kompromisitult taga ajav ettevõtja.

Midagi peab olema, muidu läheb jamaks.

Mina leidsin enda omad üles - ei läinudki kaua ja sai rohkem kui üksainus. Mis sinu kirg on?