Koolilehendus

Kui ma keskkoolis käisin, siis osalesin üksvahe ka mingi koolilehe välja andmises. Nimi oli vist Tabula Rasa. Mingi seltskond kirjutas naljakaid juhtumisi õpetajatest ja umbes 300 õpilast luges selle iga kuu raudse järjekindlusega kaanest kaaneni läbi.

AdJabi lugu sellest, kuidas ja miks turundajad oma printreklaami viimasel ajal võrdlemisi aktiivselt USA kolledzhilehtedesse panevad, tuletas mulle neid aegu meelde ja lõi huvitava seose.

Kuigi üks Tartu keskkool on võrratult väikesem üksus kui kolledzh USA mõistes, on reklaami väärtust positiivselt mõjutavad karakteristikud samad:

- Kirurgilise täpsusega piiritletud sihtgrupp,...
- ...kellest 95% ahmib regulaarselt sisse kogu info, mis seda kanalit mööda tema suunas tulistatakse.

Minu kaasalöömise aegu lunis koolileht raha direktsioonilt. Reklaami müümist ei võtnud keegi kuigi tõsise ideena, kuna meie hääletoru oli "liiga väike". Tõsijutt, aga samas tähendab niivõrd täpselt sihitud sõnum edastajale ka väga efektiivset ressursside kasutust. Kes ütles, et Põlva Ühisgümnaasiumi koolilehe esikaas Eesti Ekspressiga konkureerima peaks?

Selline uitmõte siis - Tartu Üliõpilaslehest ei räägi ma meelega, kuna minu hinnangul puudub neil nii võimas sihtgrupi penetratsioon ja sellega koos läheb mingi osa maagiast kaduma. Andke mulle andeks, kui see nii ei ole.

Eestis tegeles koolilehendusega, muide, vist see seltskond.