Et kõik ausalt ära rääkida...

... tuleb alustada sellest, kuidas ma pakkisin seljakoti küljetaskusse korgitseri, unustades, et selle küljes on 10 cm pikkuse teraga nuga, mis on ilmselt piisavalt pikk, et kaaperdada lennukit. Kui see minult lennujaamas siis vabanduste saatel üsna kindlakäeliselt konfiskeeriti, olid kodused veel ikka lehvitamas ja nuga maandus õnnelikult nende kätte. Protestida tegelikult ei jõudnudki, sest valjuhäälditest otsiti taga kedagi Kasevälja ja Kinkarit, kes peavad jooksuga liigutama kui nad ei taha lennukist maha jääda. (Väljumisaeg 16:30, nagu pahane tädi hiljem ütles, on sisuliselt see aeg, mil juba telik sisse tõmmatakse.)

Enivei, kaks klaasi lennufirma veini, üks karbitäis sööki ja vähem kui poolteist tundi hiljem olime lukus kõrvadega Brüsseli lennujaamas. Rongidega Gare du Nordi ja sealt edasi jala Sleepwell Youth Hostelisse sebimine sujus üllatavalt libedalt.

Brüsselis viitsisime ringi jalutada umbes tunnikese ja suutsime suhteliselt kapitaalselt ära eksida - kuna aga iga nurga peal olid linna kaardid, siis leidsime ennast kohe jälle üles. Üldiselt nägi Brüssel välja selline, selline ja hommikul kui me lahkusime ja veel paar pilti plõksisime ka veel selline. Väga multikultuurne, asjalik, tulemustele orienteeritud ja mitte just liiga ilus linn.

Hommikul ärkasime juba enne kaheksat ja võtsime suuna Maastrichtile. Ümber istumisega Liege'is olime kahe tunniga kohal, kohates rongis Ungari tüdrukut Ritat, kes juhtumisi elab ka samas ühikas minu kõrvaltoas (maailm on väike ka Hollandis) ja kellele ma pildi peal seletasin vist midagi kapten Tenkeshi kohta ja valetasin, et see film on Eestis suuremat sorti kassahitt ka praegu. Selgus, et mees, kes kapten Tenkeshit mängis on kolm aastat tagasi surnud.

Kohale jõudes vedas kohalik ESN meid sujuva liigutusega ühika juurde, reception-deski-onu võttis mult laia naeratusega 700 EURi ja juhtas mu oma tuppa. Väga libedalt läks kõik igatahes. Ühikas näeb üsna totaka nurga alt vaadates välja selline. Minu tuba number C3.00.11.1 näeb välja umbes samasugune nagu Ranoli tuba ja ma olen koridoris ainuke, kellel pole oma toakaaslast - saan üle kogu toa laiutada.

Õhtul veeti meid veel mööda Maastrichti, mis näeb välja selline ja Reinu-Onule maiustamiseks märgin ära, et seal on ka selline ja selline kirik - enjoy :) Viimased 2 päeva on pidu käinud rohkem köögis, mis on "koridori" kui sotsiaalse üksuse epitsenter. Reedel toimus ka niinimetatud Introduction Day, kus meid veeti päev otsa mööda raamatukogusid ja õpetati kuidas laadida raha oma ChipKnip kaardilt üliõpilaspiletisse, mille mingisse pilusse torkamisel saab printida ja kopeerida. Kuna see on ilmselgelt igav, siis sellest juba pikemalt... mitte kunagi.

Inimestest niipalju, et kogu Maastrichti ülikooli üliõpilastest ainult 40% on Hollandlased, minu teaduskonnas (Economics and Business Administration) õpib kokku 3800 inimest kokku 27 eri rahvusest ja uusi vahetusüliõpilasi tuli jaanuaris koos minuga kokku 167. Umbes pooltega neist oleme me siiani seda naisstumiitjuu-asja teinud ja nimesid vahetanud, aga neid kõiki meelde jätta on võimatu. Seega pean nimede meelde jätmise koha pealt piirduma esialgu oma koridoriga, mis on eriti kirev kamp. Mehhiklasel Andresil, kes on väga sõbralik ja häbelik, aga näeb välja nagu oleks just OZi vangladraamast välja astunud, elab tema toas ka näiteks onu, kes tuli Itaaliast teda autoga tooma, aga vaatas, et siin on päris lõbus ja jääb vist paariks nädalaks meiega. Eilsel üritusel nimega Disco Bowling sai üks pilt tehtud nendest, kellega rohkem läbi olen juhtunud käima - vasakult siis Lorenzo (Parma, Itaalia) Ranol, Rita (Budapest), Francesca (Itaaliast, kusagilt Alpidest), Philip (Viinist), yours truly ja Colum (Aberdeen, Shotimaa). Peale selle on meil veel kolumblasi, ameeriklasi, prantslasi ja loomulikult... veel shotlasi.

Lorenzo õpetas meile eile, kuidas on Itaalia keeles "ma tahan sinuga tähtede all seksida" või midagi sellist - mi piacerebbe fare l'amore con te sotto le stelle. Mida Juku ei õpi seda Juhan ei tea. Colum on jällegi Aberdeeni suurimaid õllesõpru, kes siia sattudes veab ka kõiki teisi iga õhtu pubidesse ja coffe-shopi.

Paar asja siis veel enne kui mind sporti tegema veetakse. Minu selle bloki (kuni märtsi lõpuni) kaks ainet on Consumer Behaviour ja Market Research. Igal nädalapäeval on 11-13 kool välja arvatud kolmapäeval, mis on vaba. Ülejäänud aja eeldatakse, et ma kogu aeg õpin, sest kogu õppetöö on ainult seminaride vormis ja ette valmistamist on omajagu. Elame-näeme...

Kool ise algab esmaspäeval ja kestab ühe nädala ja siis tuleb karneval. Karneval on see aeg, kus nädal otsa on kõik asutused kinni ja kostümeeritud elanikud on tänavatel ja trallitavad seniteadmata põhjusel. Kui ma asja uurisin, sain tervelt realt inimestelt kokku umbes sellise vastuse, et vanasti oli mõte selles, et sa pead kogu alkoholi ära jooma ja kõik pidutsemise enda seest kontsentreeritult välja saama selle nädalaga ja siis paar kuud teed rasket tööd ja oled karske. Selle viimase asja on kaasaegsed Hollandlased aga tasaksesi ära unustanud ja nüüd on see lihtsalt selline vahva jota- ja maskinädal keset veebruari.

Enne tänaseks lõpetamist veel paar tähelepanekut Hollandi ja Maastrichti kohta. Plusspoolelt:

- palju on jalgrattureid ja neist ei sõideta üle vaid neil on alati eesõigus, millest ka lugu peetakse
- karneval ja fakt, et keegi ei tea, miks seda peetakse
- kohalikud inimesed on väga sõbralikud ja nad ei "tõmble" ...selle termini kõigis mõtetes
- 25 EUR eest võid kasutada pool aastat kõik ülikooli spordirajatisi nii tihti kui tahad

Mitte-plusspoolelt:

- Wifi ühendust kui terminit ei tunta, läpakaomanikke represseeritakse räigelt igasuguse netiühenduvuste puudumisega. Raamatukokku ei tohi arvutit isegi sisse viia :(
- Baarid on reeglina ca 30 ruutmeetri suurused ilma ühegi toolita kentaskad asutused, kus õlut küsides antakse sulle...
- ...0,2 l suurune õlut täis morsiklaas, mille ära joomiseks läheb normaalsel inimesel aega umbes pool minutit.
- Visa ja Mastercardiga maksmine on sisuliselt võimatu, kuna neid ei aktsepteeria näiteks peaaegu mitte üheski toidupoes - mis teha, Hollandlased on oma Eurokopikatesse väga kiindunud

Niipalju siis kiirest ringvaatest teemal, mis vahepeal madalmaades põnevat sündinud. Kes juttu tahab puhuda, siis olen skaibis ja emmessennis, lisaks veel sama telefoninumbri otsas, mis seni ja meiliaadress on samuti endine. Kes helistab, selle südametunnistusele jääb 6 krooni minut, mida ma vastuvõtmise eest maksan :)

Cheers

P.S. Ranolile tänu, et ta oma pilte lubas kasutada ja Katsile veel suurem tänu, et ta need oma saidile hoiule võttis.