Väga "mitte tehnooloogiline" postitus

Eile öösel sai Skype-out'iga Floridasse K-le helistatud. Objektiivselt arvan, et kvaliteet oli super, aga raske oli muidugi kvaliteedi osas objektiivne olla, kuna nii hea oli jälle üle peaaegu kuu aja temaga rääkida.

Elu pidavat hea olema, päeval 40 kraadi kuuma, perekond on vahva ja töö sujub. Kes veel ei tea, siis saatuse tahtel võib tema paljaste jalgade pladinat kuni oktoobrini kuulda Tallahassee linnas.

Järgmisel pühapäeval minu öösel ja K pealelõunal juba täiesti uued uudised - mina igatahes püsin lainel.

Frenzy orange snuggle-candy

Leidsin Seth Godini blogist viite väga huvitavale kokkuvõttele ühest läbi viidud uurimusest.

Uurimus ise vaatab psühholoogilisi tagamaid, kas ja miks lähevad tarbijale paremini peale nn. off-beat nimed nagu "Party yellow" või "Chinatown cookies". Iseenesest ei ole ju kollasel mitte mingit erilist pistmist pidudega ja küpsistes pole grammigi idamaiseid komponente.

Situatsioon on analoogne sellele kui sa küsid minu käest: "Ega sa ei tea, kus mu raamat on?" ja mina vastan: "Kirjutuslaua peal on mu kott." Minu vastus on iseenesest täiesti ebaloogiline, aga kuna pole põhjust, miks ma peaksin sulle ütlema täiesti seosetu lause, hakkad sa ise neid seoseid looma ja eeldad, et sinu raamat on selle koti sees.

Sama lugu on toodetega - kuna tootja pakub sulle Elevandi kohvi või Päikesetõusu kummikuid, eeldad sa kohe, et need asjad on kuidagi tootega seotud. Kas leiutab alateadvus ise mingi seose või siis tekib niisama huvi osta tassi seda kohvi ning omal käel järgi proovida, mis sel kohvil siis ikkagi elevandiga pistmist on.

Kõik see aitab aga toote ümber oma lugu tekitada, mis on kodanik Godini turundusvaadete kohaselt kui mitte olulisim, siis vähemalt üks peamisi edufaktoreid.

Jutt jumala õige.

Part I: The miracle of birth

Lugesin Delfist mingit uudist, mille teksti lõpus oli link: vaata sünnituse videot. Hõõrusin silmi ja vaatasin, millega tegu. Päris klippi ennast ei olnud julgust alla laadida, sest... jah, iga uus elu on ime, aga võõra inimese sünnitust lähedalt jälgida on ikka natuke võõrastav. Eriti kui filmiõhtu kava on üles riputatud ja näeb välja selline:

• 16:00 esimesed valud
• 19:00 Keiu jõudis haiglasse
• 20:00 Keiu läks vanni
• 21:00 Keiu tuli vannist välja järi peale ja hakkas pressima

• Videolõigud 1-4 vannis
• Lõik 5 järil lapse sünnist

Andke armu...

Kiisu, pane mind Kesklinna...

Täna hommikust hakkasid kahe maja vahel suhtlemiseks mõeldud pisikesed raadiosaatjad, millest üks mul kardinapuu küljes ripub, äkki lähedalasuva taksopeatuse taksode omavahelist juttu üle korjama. Ärkasin selle peale, et keegi karjus kardinapuu otsast:

"Null-null-kaks! Klient ootab juba ammu ja küsib, kus sa oled..."

Ying ja Yang

Kui kaks pakkujat pakuvad sama teenust, üks mingi hinnaga x ja teine kümme korda kallimalt, siis on tõenäolised stsenaariumid sellised:

a) teine pakkuja on oma teenusele pannud kümnekordse juurdehindluse. Kui nii, siis peaks klient minema odavama pakkuja juurde... seega ei tohiks kallimal pakkujal enam kliente olla. Kui tal siiski paistab neid olevat, ei ole tegu selle stsenaariumiga.

...liigume edasi...

b) odavam klient on alahinnanud projekti kulusid ja ülehinnanud tulusid. Pakkuja läheb tema juurde ja kaotab, sest varsti pole partneril enam motivatsiooni teenust samade tingimustega või sama hästi pakkuda ja ta hakkab nihelema ja nurki viilima.

c) kallim ja odavam pakkuja pakuvad nimeliselt sama, aga sisult ning vormilt täiesti erinevaid teenuseid ja kvaliteedikategooriaid.

Jutu mõte on selles, et üks kõige vastikumaid reaalses maailmas eksisteerivaid valikute mõjutajaid on pealiskaudsus. Kui te näete erinevaid hindu, siis uurige, millest need tulevad - sellest arusaamisest sünnivad õigemad valikud, sest vahel ei ole me nii rikkad, et osta odavaid asju.

Aga tegelikult ei muuda see midagi

Mulle meeldib Eestis ja tööl tagasi olla - ei ole üldse vana ja igav vaid siinsed tegemised oleks nagu uue hingamise saanud.

Lisaks sellele sai mu klõpsulugejal 1000 täis - kui ma selle lehe allnurka panin, keerasin sada ette, et umbes kajastada seda, mis ma arvasin, et tol korral võiks täis olla. Ise olen ka ikka siin ringi asjatanud, aga ümar number igatahes.

Muusikafilosoofiast täna nii palju, et miks mõned bändid kirjutavad oma laulud positiivsetest asjadest ja teised negatiivsetest. Olgu nad hea või halva tasemega, aga selge on see, et pooled kirjutavad armastusest ja teised samas kontekstis lahutustest. Inimeste psühholoogias kinni vist - üks on ikka bluesimees ja teine kirjutab keksivaid mazurkasid.

a) sattusin just Ice Creami estmusic lehele, kust lugesin nende viimase plaadi laulude pealkirju. Pole siis ime, et pooli kolmeteist-aastaseid vaevab depressioon ja nad teevad rohkem suitsu kui Kohila paberivabrik.

b) Sellele vastukaaluks sain vennalt J.M.K.E. viimase albumi (Planeet) ja kuulasin seal laulu "Pohui, pohui." see oli jälle tasakaalustavalt optimistlik.