Püksid maha ja punuma

Mida aeg edasi, seda rohkem püüavad erinevad turundajad viral meetodil oma sõnumit levitada. Selle tulemusena on marketingi-teemalistes ajaveebides iga päev üleval kümneid naljakaid klippe ja online mänge. Mulle isiklikult on aga väga südamelähedane T-Mobile'i kontseptsioon.

Mu daamid ja härrad... I bring You the streaking game.

Elisa julged jõulud

Vurle blogist leidsin Elisa jõulukaardi - kaart ise ei miskit erilist, aga asub mõnusa lõpuga aadressil.

Hõum, hõum on de reindzh

Nüüd on siis asi ametlik ja korter bronnitud. Uue aasta alguses ostan ära, kui miskit valesti ei lähe. Koos remondiringiga ja kokku lepitud omaniku välja kolimise tähtjaga peaksin hiliskevadel sees olema.

Seega, kes teab mõnda põhjust, miks ma ei peaks uuest aastast siin pesitsema hakkama - kõnelgu nüüd või vaikigu igaveseks :)

Kui putru ära ei söö, tuleb maakler ja klienditeenindab sind.

Mul on õnn olla oma korterit ostmas just sellisel huvitaval ajal nagu praegu. Miks huvitaval? Ei, ma ei kavatse poolt sõnagi vinguda selle üle, et hinnad tõusevad. Kui ei meeldi, ära osta.

Huvitav on aeg hoopis selle poolest, et juba päris pikka aega ei ole müüjatel - olgu nad siis arendajad või vanamemmed, kes oma kahetoalist vahetada loodavad - elamispinna realiseerimisega mingit muret.

- Suutmatus korterit realiseerida ei ole enam tõsiseltvõetav äririsk.
- Reaalset ülemist hinnapiiri ei näi olevat veel välja kombitud.
- Maakleritel ei ole vaja mitte mingisuguseid müügi- ega klienditeeninduse alaseid teadmisi, kuna igasugune korter ostetakse mistahes hinna korral igal juhul ära.
- Kinnisvaratehingu nässu keeramiseks maakleri poolt on vaja kliendile füüsiliselt haiget teha ja ka siis ei ole kindel, et ta sinu juurest ära kõnnib.

Ühesõnaga tüüpiline olukord, mis tekib siis, kui nõudlus kipub pakkumist ületama või igatahes mitte sellele alla jääma. Tulemuseks on järgmine reaalsus:

- Uue elamispinna ostul on reaalselt väga suur valik, valida on mõnus teadmata, et see jääb viimaseks meeldivaks aspektiks kuni sisse kolimiseni.
- Korteri üle vaatamisel toonitab kinnisvara-hype'st pundunud silmadega maakler sulle peepvainulikult pseudolõbusalt, et ostjaid on tal jalaga segada.
- Eelmine punkt kordub paarkümmend korda ning tunni möödudes oled sa sunnitud märkima, et ostjate paljusus on mulle kohale jõudnud ja kinnistatud - rohkem pole ehk enam vaja. Ma olen lugenud rohkem müügiraamtuid, kui sina üleüldse raamatuid lugenud oled ja ma tean, et see on sinu viis minu otsustusvõimega "manipuleerida". Ole parem tasa.
- Broneerimisprotsessil ei peeta kinni mitte ühestki tähtajast.
- Broneerimislepingu draft on jura, keskendudes ostja kohustustele ning maaklerfirma kohustused ei ole üheski punktis sanktsioonidega tagatud.

Edasi ei ole minu isiklik mikrosaaga veel jõudnud - olen valmis uuteks väljakutseteks ja seiklusteks. Igatahes ei meenuta korteri ostamine mõnusat protsessi, kus ligi miljonikroonise ostuhinna eest sind ükskord elus viisakalt teenindatakse. Pigem on tegemist laskmise õpperajaga, kus igast teisest põõsast vaenlane välja hüppab, kelle sa siis kas kiirelt maha lased või kaotad.

Ühesõnaga - istuge kodus ja ärge kolige nii palju. Kui siis nõudlus väheneb ja maakleritel on tulemuse saavutamiseks vaja, et klient end ostuprotsessi vältel mugavalt ja hästi tunneks, siis kavatsen ma istuda kõik vabad hetked aknalual ja vaadata oma uue korteri aknast, kuidas need ebakompetentsed oportunistid kolinal pankrotti lähevad.

Sadagu teil kakkssada aastat taevast kärnkonni ja pussnuge...

* - kõik tegelased ja sündmused on välja mõeldud ning ei ole otseses seoses nende paarikümne kinnisvara agendiga, kes oma tööd professionaalselt ja hästi teevad. Ülejäänud võivad ennast vabalt puudutatuna tunda - see if I care.

On half-way to becoming Robin Hood

Taasavastasin enda jaoks Rowan Atkinsoni läbi tema supersarja Blackadder.

Baldrick: You should become a robber to make some money. My favourite highwayman is Shadow - it has been said that he is on half-way to becoming the new Robin Hood.

Blackadder: Only half-way?

Baldrick: Yes, he is already taking from the rich but hasn't mastered the fine art of giving it to the poor yet.

Jolly good stuff :)

Igal pool keeb elu.

Samal ajal kui Britney tulihingelised fännid on alustanud revolutsiooni nimega Divorce Kevin, olen mina mõõdukalt haigeks jäänud ja liigun suure kiirusega lähemale uue ägeda kodu omamisele.

Igal pool keeb elu...

Technology f*ckup day

Hommikusöögi kõrvale sain veel meili lugeda küll. Kui läpakal aku tühjaks sai ja pilt kokku pandi, jalutasin söögikohast kontorisse.

Siin vaatan nüüd kümme minutit hiljem tühja ekraani ja imestan kuhu mu Mozilla Tünderlind kõik meilid pani. Mitte ühtegi ei ole enam alles. Kuna ma kasutan imap'i, siis olen hetkel võrdlemisi rahulik, kui aga serveris koopiaid alles ei oleks, siis poleks see enam nii naljakas.

"Thunderbird gives you a faster, safer, and more productive email experience", loen ma nende kodulehelt. Ootan kannatlikult edasi, kuna lubatu ka minuni jõuab.

Progejad naeravad ja räägivad julgustavalt, et neil lendavad vahel Tulirebase bookmarkid ka õhku.

Hmmm... keegi, kes oskab kommenteerida - mikrofon on vaba.

Always by the book...

Rain toob tänase päeva kommina ära kirja härrastelt Falckis:

From: parkimine@falck.ee
To: rain@mobi.ee

Tere.
Sain kätte Teie meili. Saatke palun oma aadress, et saata Teile vastus 30-ne päeva möödudes.
AS Falck Eesti
parkimiskontrolli korrapidaja

Klienditeeninduses vast nii 4-5 üldist reeglit kokku ongi. See, kuidas neist kõiki viieteistkümnest sõnast koosneva tekstiga rikkuda suudetakse, peab olema mingi uus lingvistline rekord.

Kes on kõige rikkam?

Forbes.com avaldab maailma kõige rikkamate edetabeli, kuid seekord ei kuulu sinna ei Rupert Murdoch, Bill Gates, Richard Branson ega ka Saudi-Araabia naftakunnid. Esimesel kohal on hoopis jõuluvana. Mulle ootamatult on minu kindel valik Robert McPart ka esikolmikust välja jäänud - paistab, et viimasel ajal on tema kullabasseini ebaefektiivsemalt majandama hakatud.

Eetika? Moraal? Misasja?

Kusagilt jõudis minuni üks huvitav arvamusküsitlus, milles ameeriklased avaldavad arvamust, millise ameti esindajad on inimestena kõige eetilisemad. Ütlematagi selge, et juristid ja automüüjad ei kvalifitseerunud esikolmikusse. Pjedestaali kõrgeimal astmel seisavad nende asemel meditsiiniõed.

Eestlase jaoks on põnev tähelepanek see, et politseinikud on edetabelis võrdlemisi kõrgel kohal. Reklaami- ja turundusinimesed on aga traditsiooniliselt seal, kuhu reklaamitarbija nad oma eelarvamuste põhjal alatasa paigutab.

Lohutan ennast sellega, et tegevusala ei määra midagi - inimene ise loeb. Tegelikult lähevad needsamad medõed niikuinii peale eetilist töötamist koju ja rikuvad kolme-nelja ühiskondlikku moraalireeglit. Nimelt, põhjalikult, mõnuga ja mitu korda järjest :)

Supersuur mina

Mina nägin filmi "Super Size Me" esimest korda. Kui K Floridast tuli, siis ma ei uskunud tema jutte sellest, milline sealne ülekaaluliste inimeste tihedus tegelikult on. Filmis näidati XXXXXL kaalukategooias härrade ja prouade tänaval patseerimise taustal ka konkreetseid numbreid. Nüüd ma usun teda rohkem.

Päris hull film oli - käisin ise eile McDonalds'is, ostsin kaks burgerit ja sõin need autos ära. Enne seda käisin viimati paar kuud tagasi seal kohvi joomas, aga sellisegi külastustiheduse juures hakkas oma eilsest teost kahju.

Ühe üldist silmaringi avardava fakti sain ka teada - üks kalor on energiahulk, millist läheb vaja ühe grammi vee soojendamisel ühe kraadi võrra celsiuse skaalal. (15 C kraadi juures standardse atmosfääris valitseva rõhu tingimustes 760 mmHg.)

Väga õpetlik värk.

Konfliktiteooria kullafond

Erinevalt Edelaraudee vagunisaatjatest on Eurolines'i bussijuhid alati hiilanud oma võimega klienditeeninduse vallas millegi lolliga hakkama saada. Minu silme all juhtunuist oli aga tänahommikune fiasko seni kõige silmapaistvam.

Hommikul Tartust välja sõites pööras buss teelt kõrvale ja sõitis läbi linna hoopiski mitte Riia suunas päris pika maa. Bussijuht ei öelnud sõnagi. Üks vanem mammi ei saanud erutusest võitu ning küsis käredal toonil juhilt, et kuhu me üleüldse sõidame. Bussijuht vastas, et tema ärgu muretsegu ja Riias ollakse õigeaegselt. Sõit läks Tarbusi keskusse, kus juht majas sees käis, siis naases ja sõnagi lausumata Riia poole startis.

Vahepeal sattus mammi hoogu ja kurtis enda ette poolkõva häälega, et bussijuht olla peatuses lisaks oma salasõidule ka ühe mehe maha jätnud, kuigi neli kohta olid tühjad ja kuidas ikka tohib nii tiirutada. Bussijuht ütles sõnaahtralt, et tema pole kedagi maha jätnud ja poolel teel Elvasse oli intsident just nagu läbi.

Siis aga jõudsime Valka - buss tegi peatuse, nagu harilikult, tuled pandi põlema, juht pöördus ümber ja küsis: "Nii, kellel siin enne mingi probleem oli sõitjate maha jätmisega?"

Lubage vahepeal meenutada, et tegu on 16 kohalise väikebussiga, kus õhkkond võrdlemisi intiimne.

Keegi ei vasta - mammi oli imestunud ja ülejäänud justkui ei tundnud end puudutatuna.

Juht pöördub vihasemalt kogu bussi poole nagu isa pahandust teinud laste poole, kes juhtunut selgitada ei taha: "Noh, miks nüüd vaikus on?"

Mammi astus ette ja juht jätkas kogu bussi suunas. "Ma tean küll, et klient on kuningas, aga arvestage, et minu jaoks eeldab see ka kuninglikku käitumist. Minu jaoks on siin täna kuningad kõik ülejäänud inimesed peale selle, kes mind niimoodi laimas. Peale Tartust väljumist helistati mulle firmast ja paluti kontorist paar paberit peale võtta. Teisi ma tänan neid mõistva suhtumise eest. Ja nüüd peatus - viis minutit."

Ütles nii, alles siis istus ja tegi uksed lahti, et inimesi peale ja maha lasta. Kõik olid üsna sõnatud ja mida sa ikka ütled või arvad. Ju oli pika vihaga vend.

"Süüdlane tädi" läks kohe Valgas maha ja tee peal lubas bussijuhi peale kaevata. Bussijuhi vastus oli: "Kaevake jah, ma kaeban teie peale ka."

Inimesed hakkavad ikka naljakalt käituma, kui nad kuhugi kitsasse ruumi paariks tunniks kinni pannakse :)

Koolilehendus

Kui ma keskkoolis käisin, siis osalesin üksvahe ka mingi koolilehe välja andmises. Nimi oli vist Tabula Rasa. Mingi seltskond kirjutas naljakaid juhtumisi õpetajatest ja umbes 300 õpilast luges selle iga kuu raudse järjekindlusega kaanest kaaneni läbi.

AdJabi lugu sellest, kuidas ja miks turundajad oma printreklaami viimasel ajal võrdlemisi aktiivselt USA kolledzhilehtedesse panevad, tuletas mulle neid aegu meelde ja lõi huvitava seose.

Kuigi üks Tartu keskkool on võrratult väikesem üksus kui kolledzh USA mõistes, on reklaami väärtust positiivselt mõjutavad karakteristikud samad:

- Kirurgilise täpsusega piiritletud sihtgrupp,...
- ...kellest 95% ahmib regulaarselt sisse kogu info, mis seda kanalit mööda tema suunas tulistatakse.

Minu kaasalöömise aegu lunis koolileht raha direktsioonilt. Reklaami müümist ei võtnud keegi kuigi tõsise ideena, kuna meie hääletoru oli "liiga väike". Tõsijutt, aga samas tähendab niivõrd täpselt sihitud sõnum edastajale ka väga efektiivset ressursside kasutust. Kes ütles, et Põlva Ühisgümnaasiumi koolilehe esikaas Eesti Ekspressiga konkureerima peaks?

Selline uitmõte siis - Tartu Üliõpilaslehest ei räägi ma meelega, kuna minu hinnangul puudub neil nii võimas sihtgrupi penetratsioon ja sellega koos läheb mingi osa maagiast kaduma. Andke mulle andeks, kui see nii ei ole.

Eestis tegeles koolilehendusega, muide, vist see seltskond.