Eurovisioon

Eestist on ka vahepeal uudiseid kuulda, mis siis, et ma alles väga lühikest aega eemal olen olnud. Et mitte kodumaise kultuuriga sidet nõrgeneda lasta, otsisin täna peale isaga rääkimist üles kõik Eesti Eurolaulu finalistid - iga sündmus, mis kogub Delfis üle 800 kommentaari (nagu Arnold Oksmaa esinemine Alex Lepajõe shows jms.) on kindlasti järgi uurimist väärt.

Mulje oli hea.

Kui sõnad välja arvata, ei tulnud keegi välja üle mõistuse lihtsa lauluga - kõik olid vähemalt paar päeva vaeva näinud. Ja panite võibolla ka ise tähele, et peaaegu keegi ei laulnud mööda - tänud kõrge taseme eest vist siinkohal 2Quick Starti triole, et eelmisel aastal leitud imelast seekord vaikima sunniti.

Ahjaa... ma ütlesin peaaegu sellepärast, et tütarlasteansambel Blow väsis oma teise laulu Break The Ties ajal ikka lõpus nii ära, et viimases refräänis eksisid õigetesse helistikesse ja harmooniatesse harva ja seegi oli vist algaja õnn - tehke neile lihtsamaid laule :)

Oma subjektiivsete kommentaaride edastamiseks kasutan Peeter Volkonski aastatetagust mõõtmismeetodit - istusin seljaga arvuti poole ja siin on need lood, mis panid mind pead pöörama. Ja muide, ma nimelt ei hinnanud mitte midagi lolli kriteeriumi järgi - kas see laul võiks Eurovisiooni võita, kuna see lauluvõistlus iseenesest võtab igasugusest muusikast alati igasuguse hinge seest välja. Vaatasin lihtsalt lugudele erapooletult ja kontekstivabalt otsa.

Deva Deva Dance & Cardinals / 11 - triolt pajusaar-pilvre-ja-see-kolmas-mees päris julge lugu. Õnneks ma tantsu ei näinud, aga loo idamaine külg oli muusikas ja esituselt väga õnnestunud. Kardinalid laulsid hoopiki mitte gregoriaanlikult vaid nagu koolilapsed jõululaulu, nende glooriainnekselsis oli liiga kiireks aetud ja muusika oli õhtumaise osa taga liiga diskone. Niisama ei kuulaks, aga kui küsitakse, ütleks pigem, et vahva lugu oli.

Eha / Gotta go - pani pead pöörama lihtsalt sellepärast, et esimesed kaks rida kõlavad nagu ühe Lauri Saatpalu bändi loos nimega "Valimind mees". Lihtsalt tahtsin kontrollida, et kas tõesti...

Hollandis lastakse sellist technodiskot muide igas pubis igal õhtul seega siin leiaks see lugu raudselt paar andunud fänni.

Laura / Moonwalk - väga kena, et selline tütarlaps, kes vanuse poolest peaks olema minu vennast paar aastat noorem, on endale sellise hääle saanud. Kui ta paar nooti alumisest registrist võttis, oli aru saada, et Lõhmuse Svenni kirjutatud muusika ei kasuta kindlasti ära selle tüdruku kogu võimsust.

Peale selle, poleks kunagi arvanud, et Sven Lõhmuse kohta ka midagi head saab öelda, aga mõte kasutada hästi heledaid ja õhulisi ülemisi noote nagu tüüpilises Enya loos, päästis selle loo keskpärasusest.

Need kaks asja kokku pandult annavad tulemuseks selle, et ma olen leidnud läbi aegade esimese Eurovisiooni loo, mida ka niisama sobib kuulata - Laura Põldverele sügav kummardus ja jään uusi esitusi ootama. Lõhmus peab ennem heastama Vanilla Ninja ja muud tehtud kahjud, siis ehk räägime edasi.

Nojah, võidulaulust niipalju, et mul on eluaeg olnud väike allergia selliste slõuganite vastu nagu: paneme pidu, lõugame nüüd, tantsime hommikuni, joome ennast oinaks, raputame katuse pealt, vot kus täna alles kütame jne. Olge kusagil omaette ja lõuake nii palju kui kulub.

Kui siis hääletuse tulemusi nägin, selgus, et Lõhmuse Svennil on jälle üks asi rohkem heastada. Ma saan aru, et Eurovisioonil üleshaibitud noori tüdrukuid on hea pärast pakendatult ja puhtaks pestult Lõuna-Euroopasse müüa, aga mitu Vanilla Ninjat mahub Saksamaale?

Hoi-hoi (loe: nägemist hollandi keeles)