Leiutaja ja laiutaja

Kas teil ei ole nii, et mõnikord kellegi juttu kuulates või lugedes torkab pähe terav valu, mille tekitab mõni eriti rumal mõte, mis parasjagu silma-kõrva hakkas? Minul täna oli.

Eesti ühel tuntumal teadlasel, akadeemik Endel Lippmaal on sünnipäev ja Postimees on sel puhul temaga intervjuu teinud. Endel Lippmaa on üks tasakaalukamaid inimesi, kelle alati viimase pulgani läbimõeldud seisukohti mul kunagi au kuulda on olnud. Isegi siis, kui ta veel aktiivselt poliitikas oli, tundus ta oma kollegidest tihti sügavama sisuga olevat. Seda hämmastavam on lugeda temaga tehtud intervjuust sellist lõiku:

Kuidas meelitada teadust tegema noori, kellel paljudel võib olla esimene küsimus, et kas see töö on ka majanduslikult tasuv?

Kedagi pole vaja meelitada, elu paneb asjad ise paika. Paraku kaunis julmalt. Paljud praegu jutul põhinevaid erialasid õppivad noored jäävad lihtsalt ilma oma loodetud palgast, sest neid jutumehi on saanud liiga palju.

Kes on jutumehed?

Igasugused projektijuhid, kes oskavad juhtimist, aga mitte projekti sisu – neid ma põlgan. Projekti saab juhtida see, kes tõesti tunneb asja täpselt.

Kui noored näevad, et teised asjad ei vii sihile, küll nad tulevad siis teaduse juurde.

Hmm... või igasugused projektijuhid, kes oskavad juhtimist. Parandage mind kui ma eksin, aga majanduslikult ning ka puht-ühiskondlikult on uutest teaduslikest avastustest kasu vaid siis, kui need leiavad rakendust.

Kui härra Lippmaa nn."jutumehi" põlgab, siis kelle kaudu tema arvates jõuab teadmine vaakumi struktuurist näiteks meditsiini- või ükskõik millises vallas tootearenduse faasi, kus seda rakendatakse? Kes hangib toote arenduseks kapitali? Aga oota... kes üldse hankis uurimiseks vajamineva eelarve? On väga hea, kui fund-raisingu, müügiläbirääkimiste ja loovisikutest ekspertide tiimi juhtimise oskused on kõik olemas ühes isikus, kes hobikorras on võimeline ka maailmatasemel tuumafüüsikalisi teaduslikke läbimurdeid saavutama. Reaalselt on see liik aga sama haruldane nagu albiino Tasmaania hunt.

Seega - teadus, härra Lippmaa, on väga oluline ning minu sügav kummardus neile, kellel on julgust pürgida tippspetsialistiks. Inimvõimetel on aga piir ja las siis laboritele eelarveliste vahendite ja teadlaste palgaraha hankimine, tagamine, et avastused toodeteks muutuksid ning kogu tehnoloogia levitamine jääb jutumeeste hooleks - isegi kui te neid nii väga põlgate.

Palka õiged inimesed

Ma vaatan reklaame turundusteemaga seoses päris palju, aga see on lagi. Üks parimaid, ka toimimise seisukohalt, mitte lihtsalt naljakas klipp. Paroodia Paris Hiltoni tegemistele.

Ärge kartke - ei hakka kohe peale vajutades häälitsema.

Bad Request Error: 400#

Kirjutasin pika jutu, sellest, mida ma arvan Arvo Pärdi kokakoolastumisest. Üles laadimisel sain vastu errori ja tagasi minnes oli tekst kadunud. Uuesti kirjutada ei viitsi - nüüd arvake ise, mida ma arvan.

Kui blogger.com'i mehi näete, öelge edasi, et seebitan kodus juba giljotiinil köisi ja andke neile minu kodune aadress.

Viimane motojutt paljude tulevaste seas

Käisin täna Selge autokooli kodulehel mingit infot kontrollimas ja saatusin selle "nädala pildi" peale, mis kujutab meie A-kategooria sõidueksami gruppi:

Mina olen paremalt kolmas nokamütsiga ja khakivärvi (jah, see on päris sõna) kampsunis võistleja number kaheksa. Kui pilt oleks kasvõi natuke parema kvaliteediga, siis oleks näha, kuidas kõik virilalt naeratavad, sest platsiharjutused on läbi, aga linnasõit veel ees.

Kuna mul on lubade tegemisega seoses veer paar pilti arvutisse jäänud, siis ma mõtlesin need ka siia üles panna - noh nii hoiatuseks järeltulevatele põlvedele. Mina ise ennast linnasõidul pildistada ei saanud, aga aimu annab see jutt ehk ikka, mida ja kuidas seal motokursustel tehakse.


Minu esimene maanteeratas, millele ma elus mootori töötades peale olen istunud, nägi siis välja selline. Suzuki GS 500E oli tema nimi ja nagu nutikamad ära jagasid, oli tegemist pooleliitrise mootoriga. Minu jaoks jäi võimsust ülegi ja ega ka praeguse napi kogemusega ei saa ma selle kohta veel "lahja" öelda.


Siin on veel üks on autokooli pilt, kus keegi tibuke tal seljas istub. Tibuke teeb harjutust nimega kaheksa ja on parasjagu, nagu pildilt näha võib, kaldumas ringjoonest umbes-täpselt niipalju sissepoole, et varsti kukuks eksamil läbi. Selle rattaga oli väga hea platsiharjutusi teha ja ega esimesed paar korda ma platsilt välja ei pääsenudki. Esimest korda linnavahel sõites, kui läksime ratast platsisõidult garaazhi viima ja mind lubati tsikli selga jääda, oli päris mõnus ärevus sees. Kõik lahenes siiski vahejuhtumiteta.



Ainus füüsiline motoasi, mille pidin iseendale ostma oli selline kiivrisokk, mille vajalikkusest ei saanud lõpuni aru. Väidetavalt peidab kõrvad tuule vihina eest ära, aga see on ka vist kõik. Nägin sellega vapustav välja nagu alati.

Aeg läks edasi ja just siis, kui ma arvasin, et nüüd on selge, öeldi mulle, et nüüd toome siis suure ratta ka välja. Järgmisel korral oligi tunni alguses kohal see suur punane tegelane grupipildilt ja minu väike lillakas-sinine sõber jäeti maha.

Uue rattaga oli päris s*tt sõita. Tekitasin omajagu liiklusohtlikke olukordi ja platsiharjutused ei tulnud enam üldse välja, sest pöörderaadiused olid suuremad ja kui natuke gaasi vajutasid, siis lendasid igasugustest piiridest momentaalselt välja.


See kõik oli üks igavene tujurikkuja ja kuu aega polnud mingit isu sõitmas käia - iga kord sain mingi lollusega hakkama. Mingil sõidutunnil, kui ma tagumise piduri blokki ajasin ja napilt äkkpidurduse harjutusel püsti jäin, kasutas juhendaja minu kohta ohtrasti terminit "lollakas" ja mina omalt poolt tema ja ratta kohta sünonüüme, mis kõik tähistasid naiste reproduktiivorganeid. Andke andeks...

Teooriaeksamil ma pikemalt peatuda ei viitsi, sest see on üks paras jama. Kas auto taga-aknal tohib olla lahtisi esemeid? Minul on. Väidetavalt ei tohi. Kas mootorratta ga peab reaalses liiklussituatsioonis sõitma üle teekatte märgistusjoonte "vähima võimaliku kiirusega"? Tuleb välja, et peab - minu vähim võimalik kiirus jalga maha panemata on alla 5 km/h. Kas hakkangi nii teil ees sõitma, kui teil minu taga autoga tööle kiire on?

Sõidust aga niipalju, et esimese korraliku sõidutunni sain üle pika aja tehtud kaks päeva enne eksamit ja eksamipäevaks oli hea tunne sees. Täna, nädal aega hiljem, lähen lubadele järgi - raske õppustel, kerge lahingus... vist.

Kokkuvõttes:

a) Mõned pildid, mida ma olen kasutanud, on võetud Selge autokooli kodulehelt, kus ma kursused läbisin.
b) Kuigi mulle vahepeal tundus, et Selge ei ole hea autokool, siis nähes oma eksamitulemust, arvan, et pole neil viga midagi.
c) Sõidutundidele tagasi vaadates selgub, et minu kõige suurem probleem linnaliikluses on valgusfoorid, kust mul oli komme vahepeal kollasega läbi sõita ja saateauto punase taha jätta.
d) Kogu lubade tegemise eelarve koos saba ja karvadega oli 7500 krooni.

... ja viimaseks ...

e) Kõik, keda ma olen pidevalt tüüdanud oma motojuttudega, andke mulle andeks, aga see on alles algus...

Koledad plastmasspurgid

Tõnis Paltsi poolt jäi kõrva selline hiljuti uudistesse öeldud arvamus, et Tallinna velotaksod võivad küll raekoja platsist läbi sõita kuid mitte seal parkida. Põhjuseks tõi Palts selle, et "need on, kui ausalt öelda, koledad plastmasspurgid".

Kas seal koledate riietega ikka võib seisma jääma?

Testi ennast

Mulle vist meeldivad teetähised ja ümarad arvud. Ja mis saakski olla parem, kui tuua oma sajanda blogipostiga teieni selline checklist.

Vaadake ette...

Väsinud advokaat

Üks parimate tekstidega bloge, mida viimasel ajal olen kohanud:

http://anonymouslawyer.blogspot.com/

Seda teksti tuleb lugeda kõva ja väsinud häälega nagu Edward Nortoni poolt sisse loetud jutustaja filmis Fight Club.

Valimindmehed... ja naine.

Viin praegu läbi tööintervjuusid ja arenguvestlusi kuue toreda inimesega korraga.

ETV ütleb selle kohta nii:

Eesti Televisioon alustab valimisdebattide maratoniga. Esimeses saates on vaatluse all Lõuna- Eesti probleemid - tööpuudus, omavalitsuste politiseerimine ja inimeste turvalisus.

Valimisstuudio külalised on Laine Jänes, Margus Leivo, Jarno Laur, Aadu Must, Helir Valdor Seeder ja Tiit Niilo.

Natuke paha on see, et tervele Lõuna-Eestile on eraldatud ainult üks saade. Tartu probleemide lahendamisest tahaksin eraldi rohkem kuulda ja kõigi linnapeakandidaatide häält tahaksin ise kuulda. Siiski, Laine Jänest kuulen kõva häälega rääkimas esmaskordselt ja Aadu Musta ka.

Peab ütlema, et olen Tartlasena kohalike omavalitsuste valimisel eelistanud ja eelistamas väga tugevalt ühte konkreetset erakonda. Selles mõttes on praegune saade mulle kui valijale väga hariv - kõigil peale Tiit Niilo on üsna tugevad ja asjalikud seisukohad. Ja nagu arvata oligi - need seisukohad ei ole üksteisest liiga kaugel. Sestap valime me täna ikka veel erinevaid füüsilisi inimesi, maailmavaadete erinevust Eesti poliitikas peaaegu, et ei eksisteeri.

Kokkuvõttes, minu hääle saab see erakond, kes:

a) julgeb pealoosungina välja tulla nii Tallinnas kui ka Tartus millegi muuga, peale teede parandamise, ühistranspordi ja bensiinihinna tõusu. Slõuganid imevad - näidake, et teil on rohkem ja erinevamaid prioriteete.

b) suudab tagada olukorra, et nende valimiste võtmes vähemalt kohalike omavalitsuste struktuurides ei otsustaks erinevate poliitikast kaugete positsioonide täitmist kandidaatide erakondlike kuuluvuse järgi. Koolide finantseerimist ei tohi takistada see, et õppealajuhataja on vales parteis. Ametnikega sama lugu.

Kes mõlemad asjad ära teeb, helistage - ma kontrollin üle ja keeran teile hääle paberisse.

Koeraraip

Köögi põranda valajad-tasandajad nägid päev otsa vaeva - siis tuli Tiff ja tegi sellise asja... Nii naljakas, et kurb ka ei ole.

****

Tänasest, muide, olen siis litsenseeritud mootorrattur. Kui välja arvata üks kogemata juhtunud kiiruse ületamine uuel sillal, siis tegin ilma jamadeta sõidu. Edaspidi siis juba ilma õpetajateta ja sinna kuhu ise tahan.

Paha lugu

Paha lugu, kui kohvikutes WiFi ei tööta. Lähen reeglina päeva keskel sisse vaid sinna, kus oranz kleepekas uksel. Tuleb neiu, küsib, mida mulle ja mina ütlen talle, mida mulle. Siis ma panen arvuti käima ja leian, et WiFi ei tööta umbes sajal erineval põhjusel. Neiu ei oska mulle öelda, miks ja teda ei saa vist ka süüdistada.

Siis ma vaatan lauale ja seal seisab see, mis mulle toodi... miinus paar lonksu või ampsu. Ma küsin arve, neiu toob. Võtab kaardi, läheb sikutab masina pilust läbi ja küsib allkirja. Mina annan. Panen arvuti kokku ja lähen ära. Päris palju tegevusi enne, kui minema saan.

Paha lugu. Kui ma lähen kohvikusse, võtan ajalehe ja avastan, et kõik leheküljed on tühjad, siis saan ma vähemalt kohe ära minna.

*****

Homme on ARKi eksam ja viimane lävepakk mootorratturiks saamisel. Tõe tund.

Näed siis...

Täna teadmiste päevaks veini ostes liikus see järjekord, milles mina seisin teistest tunduvalt kiiremini - eat this mister Murphy...