Efektiivsusest ja blogidest

Ad Age väidab ühe uuringu põhjal, et blogidesse sissekannete tegemine ja nende lugemine kahandab keskmise ameeriklase efektiivset tööaega 2,2% ehk siis minu arvutuste kohaselt 10 minutit ja 56 sekundit päevas juhul, kui kõik töötavad ameeriklased ajaveebidega igapäevaselt kokku puutuksid. Väidetavalt on vaid 25% tööajal loetavatest blogidest tööalased ning ülejäänud mitte.

Minu kahekümne neljast blogist, mis RSS-lugejas seisavad on täpselt pooled mitte otseselt tööga seotud ja nende läbi vaatamine võtab maksimaalselt ühe tunni minu päevast. Minu meelst jätab aga Ad Age'i käsitlus vaatluse alt välja kasud, mida reaalselt tööalastest blogidest saadakse ning sellega seotud efektiivsuse tõusu. Usun, et see suudab keskmise ameeriklase üheteiskümne minutise ajakao kuhjaga kompenseerida

Eilse ja tänase päeva võitjad ja kaotajad

Eilse päeva võitjad on kaks inimest, kes Riias kohtumisel väga mõnusa mulje jätsid ning nüüd lähiajal Mobis tööle hakkavad.

Eilse päeva kaotaja on Eurolines, kes on Riia ja Tartu vahet pannud sõitma 16 kohalise mikrobussi ja sunnib mind autot ostma - mõttetu liigutus, mida lootsin veel mõned aastad tulevikku suruda.

****

Tänase päeva kaotajad on hommikujõmmid, kes minu kõrvallauas istuvad ja räägivadki päriselt juba pool tundi sellest, kes kellele pasunasse sõitis.

Tänase päeva võitja on minu bakalaureusetöö, juhul kui talle minu poolt täna korralik teema välja mõeldakse.

Suured ja inetud automölakad

See sait on üleval rippunud juba mitu aastat ning ka omajagu kuulsust kogunud. Olgu selle keskkonnateadlikkusega ja hoolimisega kuidas on, aga mina olen pigem mini Cooperi inimene - olgem ausad, väikesed autod lihtsalt on ägedamad.

Suhtekorralduslikult on tegemist mõnusa näitega sellest, kuidas tarbijad reageerivad mingile konkreetsele tootele nii aktiivselt, et on valmis pelgalt virisemise asemel midagi konkreetset tegema. Ürituse kontseptsioon ja piltide sisu on ehedad ning palju veenvamad General Motors'i müügiargumendid.

Tänase päeva ärifilosoofiaks...

... on minu jaoks David Ogilvy mõte, et partnereid tuleks valida pikaks ajaks ning mitte neid vahetada isegi siis, kui nad aeg-ajalt vigu teevad ning ei paku iga projekti puhul odvaimat hinda. Kui sa tahad sind strateegilistes valdkondades teenindavatelt partneritelt head teenust ei tohi sa tekitada olukorda, milles viimane peab olema pidevalt hirmul oma positsiooni pärast ning peab iga kord sulle hinnapakkumist tehes osa kulusid omast taskust kandma. Sel juhul kaob motivatsioon eksperimenteerida ning vigadest õppida ja sünnivad keskpärased, odavad lahendused. Näidake mulle aga üks ettevõtte, kes tunnistab, et odavus ja keskpärasus on tema eesmärgid

Ausalt öeldes on see viimase aasta kõige loogilisem ärimõte, mida ma kuulnud olen ning raamat, millest ma selle üles korjasin edeneb küll aeglaselt, aga on peaaegu lõpusirgel.

Põhjus, miks mulle see mõte meenus, peitub selles, et olen päev otsa püüdnud üht klienti, kelle eesmärk on võrdlevate pakumiste abil teenuse hinda võimalikult mitme viiekümnesendise jagu alla kruvida. Alates kolmandast tunnist polnud enam tegemist kaalutletud pakkumiste vaid sportliku hasardiga ning alates viiendast tunnist hakkasin inimesele, kes kusagil selle protsessi niite tõmbas, sügavalt kaasa tundma.

Ja nii ma siis vahtisingi rinnahoidjaid

Et kõik ausalt ära rääkida, olen ma seda uudist juba kolm-neli korda erinevates kanalites märganud, aga pole viitsinud uurida. Pole nagu otseselt minu teema. Kui ma aga täna Adrants'i uudist lugesin, hakkas huvitama.

Jutt siis Wonderbra uue kollektsiooni promosaidist "Experience WonderYou". Reklaamitegijatel on palju erinevaid seisukohti, mis on reklaami ja reklaamimise ülesanne. Minu isiklik seisukoht on, et reklaami esimene ülesanne on müüa ning selle filosoofia kohaselt on Wonderbra märki tabanud. Kogu keskkonna tsentris on külastaja kui potentsiaalne klient, kellele demonstreeritakse väga elavalt situatsioone ning olukordi, mis kuuluvad Wonderbra omanike argiellu, kuid jäävad another-bra-kandjate jaoks unistuseks.

Lehte külastavad naised riietuvad virtuaalselt Wondrebra'sse ning koos sellega asetuvad nad loomulikult kõigi virtuaaltegelste tähelepanu tsentrisse nii metroos eskalaatoril kui ka õhtul hotelly lobby-baaris. Kellele siis tähelepanu ei meeldiks?

Mis on see põhjus, miks see leht aga mulle meeldis ja mis mehed sellest saavad? Ma arvan, et erinevaid emotsioone on palju - kes mõtleb, oh kui uhke on siseneda ruumi nii pilkupüüdva naise saatjana, kes midagi muud, aga mingi kõll peaks kõigil mõttest läbi käima.

Üks on selge, andke kliendile toodet katsuda, laske tal endal sellega emotsionaalne side tekitada ning see ost teostub ka hinnasilti vaatamata. Uusn, et Wonderbra uuel kollektsioonil hakkab hästi minema ning kindlasti võiksid WonderYou saidist õppida need turundajad, kes interneti- või mobiiliturundust iseenesest võluvitsaks peavad ja oma sisulised kontseptsioonid siit saavad.

Hommikused tujutõstjad

Tänase päeva tegi paremaks selline post tõlkija vigadest. Kuna ma ainult sellel jutule linki ei leidnud ja ei taha kedagi otsima-ekslema jätta, siis siin see on:

Lugesin "Tishomingo bluusi" läbi ja sain kinnitust oletusele, et Leonard on stiili poolest peaaegu tõlkimatu autor. Lisaks oli seal täiesti hämmastavaid lapsusi,nt keegi tegeles likööri (liquor) salakaubaveo või stringivaba (no strings) seksiga või et tehti pilte "itaalia poisist, kes rippus seal nagu hobune" (hung like a horse). Siis ma vaatasin tõlkija nime ja sain aru, et lihtsalt vale inimene oli selle töö peale sattunud. Rämedaid vanamehi peaksid tõlkima rämedad (vana)inimesed, mitte lüürilised noored naisterahvad. Huvitav, et ma teiste vigu ikka nii lihtsasti üles leian, enda omi aga mitte.

Autoriks polaarkaru - aeg-ajalt loen ja irvitan.